Lootuses, et kohvris on kõik vajalik: hambahari, lennupilet, pass ja natuke krõbisevat, istusin autosse ja tõmbasin tuld.
Kükital näha tuttavaid nägusid, on vist tavaline asi.
Lennujaam ka ei üllatanud, oodata neli tundi väljasõitu, pole ju mingi tavaline asi ja siis kolm tundi veel istuda, sama tavaline. Küll on tore, et maailm nii väike on ja tuttavaid täis. Carrikus viidi kohe ukse ette. Nii tore nii tore, nii tore on siin jälle olla. Põhku mindi ommikul kell viis...
Hommik, sms, et vennal auto mahakandmisel, päike, värske õhk, roheline - KEVAD.
Käsime Drogheda´s, nii öelda shoppamas, a ma ei ostnud midagi. Aega on selle kiire asjaga. Carrikusse jõudes sai lõpuks see kauaoodatus rämpstoit ära söödud, shmegens :P
Ja mis siin ikka muud. Inimesed peavad tööl käima ja siis püüana oma vaba aega sisustada. Peamiselt istun netis.
Ajavöönd annab tunda, tuleb magama minna.
Homme tuleb uus päev, uute lugudega.
Heihopsti
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
1 comment:
Good post.
Post a Comment